Avatud õppematerjalid: tõkete eemaldamine seestpoolt

Kuues ülesanne  õppeaines “Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe” on valikteema.  Valisin sel korral avatud hariduse. Artikkel mille põhjal ma ülevaate annan on Mishra, S. (2017) “Open educational resources: removing barriers from within” Et paremini aru saada teemast, siis ma uurisin lisaks teisi interneti allikaid selle teemaga seoses ja täiendasin seda kokkuvõtet.

Avatud õppematerjalid ehk avatud haridusressursid on vabalt kasutatavad ja avatud litsentside all avaldatud teksti-, meedia- jt digitaalsed materjalid, mis aitavad kaasa õpetamisele, õppimisele, hindamisele kui ka uurimistööle ja mida iga õpetaja, õpilane ja raamatukoguhoidja on võimeline leidma, taaskasutama, muutma ning edasi jagama.

Avatud õppematerjalide liikumise tekkimine

Mõiste “avatud õppematerjal” võeti kasutusele 2002. aastal toimunud foorumil avatud kursuste mõju kohta kõrgharidusele arengumaades (UNESCO, 2002). See foorum toimus selleks, et mõtestada tol ajal möllanud avatud kursuste liikumist. Väliste ressursside kasutamine õpetamisel ja õppimisel ei olnud uus idee ning seetõttu nõustusid foorumil osalejad töötama koos välja kogu inimkonnale kättesaadava universaalse õppematerjali, mida edaspidi nimetatakse “avatud õppematerjalideks” (OER)

Avatud idee

Sõna avatud on olnud osa inimese diskursusest juba ammusest ajast. Oluline on märkida, et sõna otseses mõttes avatud on suletud vastand. Kui midagi saab olla avatud, saab selle ka sulgeda. Sõna avatud kasutamine mitme nimisõna (nt juurdepääs, hindamine, andmed, haridus, valitsus, teadmised, õppimine ja teadus) ees on praegu moes. Tõenäoliselt tuli esimene avatud keele kasutamine haridusele viitamisel fraasi “avatud ühiskond” kontekstis

Avatud õppematerjalide määratlus ja selle mõju

Avatud õppematerjalide määratlusi on palju, kuid paljud inimesed peavad avatud õppematerjale lihtsalt mis tahes ressursiks, mis on tasuta kättesaadav, peamiselt Internetis. Enamik usub ka ekslikult, et “avalik domeen” tähendab kõiki veebis avalikult kättesaadavaid materjale.

Avatud õppematerjalid (OER) on kaetud litsentsidega, mis tunnistavad materjali autori omandiks, kuid lubavad lugejatel sisu kasutada. Vaata ka lisaks litsentse tutvustavat videot

Avatud litsentsidega lubatud muudatuste tüüpe nimetatakse tavaliselt “5 R-ks”: säilitamine, taaskasutamine, läbivaatamine, remiksimine ja levitamine.

• Säilitamine (Retain) – õigus teha, omada ja kontrollida sisust koopiaid (nt alla laadida, dubleerida, salvestada ja hallata)
• Taaskasutamine (Reuse)- õigus kasutada sisu mitmel erineval viisil (nt klassis, õpperühmas, veebisaidil, videos)
• Läbivaatamine (Revise)– õigus kohandada, kohandada, muuta või muuta sisu ennast (nt tõlkida sisu teise keelde)
• Remix (Remix) – õigus kombineerida originaal- või muudetud sisu muu materjaliga, et luua midagi uut (nt lisada sisu segusse)
• Levita (Redistribute) – õigus jagada originaalsisu, oma paranduste või remikside koopiaid teistega (nt anda sisu koopia sõbrale)

Olenemata sellest, kas kasutame avatud õppematerjalide selgitamiseks 4R-i või 5R-raamistikku, on kõige parem pidada raamistikku pidevuseks. Samuti on oluline ümber mõelda, mis teeb midagi harivat. See, et teosel (nt pilt, tekst, heli, film) kasutatakse mõnda litsentsi, ei muuda ressurssi harivaks. Arvestades ressursi eesmärki ja kasutamist kontekstis, et teha kindlaks, kas see kvalifitseerub hariduslikuks, on oluline eristada avatud õppematerjale ja kõiki muid veebis kättesaadavaid avalikult litsentsitud materjale. Avalikult litsentsitud materjale on üle miljardi, kuid kas pidada kõike OER-iks, kuigi avatud litsents võimaldab neid hariduslikel eesmärkidel kasutada.

Avatud õppematerjalid ja avatud haridus

Kahekümne esimese sajandi ühiskonnas sobivad avatud hariduse tunnused paremini elukestvale õppele ja personaliseeritud õppele. Avatud õppematerjalid on vaid üks aspekt säästvat arengut toetava hariduse laiemast ökosüsteemist. Uus on siin ressursside jagamise mehhanism avatud litsentsi kasutamise kaudu. Levinud on olnud õppematerjalide jagamine, nagu ka nende taaskasutamine.

Samuti jagasid nad raamatukogukatalooge, et vältida lähedalasuvates raamatukogudes saadaolevate raamatute ostmist ja jagatud raamatute ostmist raamatukogude vaheliste laenutuste kaudu. Avatud õppematerjalidel on sarnane roll ka praegu, kui probleemiks muutub juurdepääs õpikutele ja muudele õppematerjalidele. Digitehnoloogia on võimaldanud jagada teoseid igal pool ja igal ajal, samas kui avatud litsentsimisraamistikud võimaldavad sellist jagamist seaduslikult.

Vaatamata avatud õppematerjalide eelistele on nende kasutuselevõtt haridusasutustes olnud aeglane mitmete takistuste tõttu, nagu stiimulite puudumine õpetajatele, teadlikkus autoriõigustest ja litsentsimisküsimustest, materjalide kvaliteet ja asjakohasus ning avatud õppematerjalide algatuste jätkusuutlikkus.

Avatud pedagoogika ja selle tagajärjed

Wiley (2013) pakkus välja mõiste “avatud pedagoogika” ja tõi avatud pedagoogika näidetena välja korduvkasutatavad ülesanded. Ta määratles avatud pedagoogikat kui “seda õpetamis- ja õppimispraktikate kogumit, mis on võimalik ainult avatud õppematerjalidele iseloomulike vaba juurdepääsu ja 4R-lubade kontekstis”

Avatud õppematerjalide vastuvõtmine ja kasutamine on rohkem seotud õpetajate hoiakute, motivatsioonide ja arusaamadega avatud õppematerjalide kvaliteedi kohta (Mishra, 2017). Avatud õppematerjalide edukaks süvalaiendamiseks on oluline mõista õpetajate sotsiaal-psühholoogilist miljööd haridusasutuse ja riigi kontekstis. Selle asemel, et keskenduda avatud õppematerjalidega saavutatud kulude kokkuhoiule, tuleks rõhku panna avatud õppematerjalide kohalikus kontekstis kasutamise kultuuri loomisele. Avatud pedagoogika kohta saab lugeda lisaks siin.

Kokkuvõte

Avatud õppematerjalid ei tähenda tingimata ainult avatud haridust. Haridusmaastiku ümberkujundamine ja õppe kvaliteedi paranemine ei ole nähtav mitte avatud õppematerjalide kui selliste tõttu, vaid õpetajate kaasamise tõttu avatud õppematerjalidega. Õpetajaid tuleks vaadelda kui avatud õppematerjalide loojaid.

Õpetajad ja õpilased on avatud õppematerjalide ökosüsteemi kõige olulisemad sidusrühmad. Oluline on neid regulaarselt teavitada avatud õppematerjalide kasutamisest ja loomisest, sealhulgas avatud õppematerjalide remiksimise ja integreerimise viisidest õpetamisse ja õppimisse.

Kasutatud allikad

https://et.wikipedia.org/wiki/Avatud_%C3%B5ppematerjalid

Mishra, S. (2017). Open educational resources: removing barriers from within. Distance Education, 38(3), 369–380. https://doi.org/10.1080/01587919.2017.1369350

https://www.researchgate.net/figure/Types-of-Open-Educational-Resources-Margulies-2005_fig1_286535713

https://library.vinuni.edu.vn/resources/open-knowledge-scholarship/

Open Library

BCcampus

WordPress

https://journals.openedition.org/dms/5292

OER services

E-portfoolio rakendamine: Õppijate arusaamade uurimine kasulikkusest, isejuhtivast õppeprotsessist ja õppimise väärtusest.

Viies ülesanne  õppeaines “Õpikeskkonnad ja võrgustatud õpe” on valikteema.  Valisin sel korral e-portfoolio. Artikkel mille põhjal ma ülevaate annan on Song, B. K. (2021) “E-portfoolio rakendamine: Õppijate arusaamade uurimine kasulikkusest, isejuhtivast õppeprotsessist ja õppimise väärtusest”. Et paremini aru saada teemas, siis ma uurisin lisaks teisi interneti allikaid selle teemaga seoses.

Elektroonilisi portfooliosid (e-portfooliosid) on laialdaselt kasutatud selleks, et aidata õppijatel koguda tõendeid oma õppimise kohta, reflekteerida oma hindamist ja edendada isejuhtivat õppimist. Padlet on veebirakendus, mis võimaldab kasutajatel organiseerida ja kuvada teavet õpilaste õppimise edusammude jälgimiseks, eneserefleksiooni ja isejuhtiva õppimise edendamiseks. Vaatamata nendele kasulikele võimalustele Padletit ei kasutata traditsiooniliselt e-portfoolio pedagoogilise vahendina. Padlet-õppevahendile saab lisada pilte, linke, pilte ja videoid, et esitada digitaalsed tõendid õpilaste õppimise kohta, mida saab seejärel jagada klassikaaslastega või õpetajatega. Seega on Padlet võimas õppevahend õpilaste õppimise jälgimiseks, eneserefleksiooni ja isejuhtiva õppimise edendamiseks.

Sotsiaalselt-konstruktivistlikus õpikeskkonnas õpivad õppijad mitmete protsesside kaudu, alates eelnevast kognitiivsest aktiveerimisest, aktiivsest teabe otsimisest, koostööst kuni süvaõppe ja refleksioonini.

Eelkõige võimaldab elektrooniline portfoolio (e-portfoolio) õppijatel igal ajal ja igal pool oma õppimist ja refleksiooni jäädvustada ning on pedagoogiline vahend õppimise tõendite kogumiseks ning vastastikuse koostööks ja hindamiseks. Strampel ja Oliver (2007) väitsid, et tehnoloogiat saab kasutada selleks, et aidata õppijatel muutuda paremaks reflekteerijaks ja edendada kriitilist refleksiooni. Lisaks sellele võib tehnoloogia tõhus kasutamine aidata õppijatel enese reflekteerida ja jälgida oma õppimist, kergemini ja tõhusamalt.

E-portfoolio kontseptuaalne alus on kooskõlas konstruktivistliku lähenemisviisiga ja Barret (2010) on seda määratlenud kui õppijate töö eesmärgipärast koondamist, mis keskendub nende jõupingutustele, edusammudele ja saavutustele. Õpilased, kes osalesid e-portfoolio e-tutvumisgrupis, arendasid võimet suuremaks enesejuhitavaks õppimiseks. Õpilased muutusid valmisolekuks võtta rohkem vastutust oma õppimise eest ja pakkuda e-Portfooliotööde puhul vastastikust tuge.

Tegin väikse mõistekaardi e-portfoolio kohta, et paremini visualiseerida.

E-portfolio spetsifikatsioon eristab kuut e-portfoolio tüüpi:

• Hindamisportfoolio (i.k. assessment portfolio) – eesmärgiks oskuste vastavuse demonstreerimine etteantud skaala (nt. kutsestandardi või õppekava) suhtes.
• Esitlusportfoolio (i.k. presentation portfolio) – kvalifikatsiooni, saavutuste, oskuste demonstreerimine, tõendite esitamine (nt. atesteerimiskomisjonile või tööotsingu kontekstis); tihti on kaasatud näpunäited, kuidas esitatud sisu tõlgendada. Esitlusportfooliosse salvestab kasutaja need objektid, mida omanik arvab, et tal võib vaja minna teatud intervjuuks või esitluseks. Publiku olemasolu aga suunab kasutajat kriitilisemalt oma saavutuste, plaanide ja eesmärkide peale mõtlema. Positiivsete kogemuste reflekteerimine annab positiivse tagasiside ja see tõstab kasutaja enesehinnangut, mistõttu publik annab omaette väärtuse e-portfooliole.
• Õpiportfoolio e. õpimapp (i.k. learning portfolio) – õppimise dokumenteerimine ja juhtimine; näitab õppija arengut teatud ajaperioodi jooksul; õppimise e-portfoolio sisaldab tavaliselt refleksiooni funktsionaalsust.
• Personaalse arengu portfoolio (i.k. personal development portfolio) –toetab personaalse arenguga seotud tegevuste reflekteerimist (õppimine, tegevused, saavutused) ja planeerimist (isiklik, haridus, karjäär). Võib sisaldada õppimise e-portfooliot, kuid on laiem, kuna seotud professionaalse arengu ja tööga.
• Rühmaportfoolio (i.k. multiple owner portfolio) – rohkem kui üks inimene saab arendada e-portfoolio sisu ja esitlust (näiteks institutsioon, allüksus, töörühm). Võib sisaldada eelmisi e-portfoolio tüüpe; enim meenutab esitluse või õppimise e-portfooliot. Leiab kasutust organisatsiooni töö ja arengu peegeldamiseks.
• Tööportfoolio (i.k. working portfolio) – suurem arhiiv, mille põhjal koostatakse erinevaid e-portfoolioid. Kombineerib kõiki eeltoodud portfoolio tüüpe. Sisaldab mitmeid erinevaid vaateid. Portfoolio täies ulatuses on juurdepääsetav vaid omanikule; vaated suunatud erinevatele sihtgruppidele.

Sarnaselt õpihaldussüsteemidega, ostavad palju institutsioonid endale sisse ka e-portfoolio tarkvara või teenuse koos kasutajatoega. Üha enam kommertslikke e-portfoolio lahendusi on integreeritavad erinevate õpihaldussüsteemidega, mistõttu on võimalik andmete ülekandmine ühest keskkonnast teise lihtsam.

E-portfooliod, mis hõlbustavad isejuhtivat õppimist

E-portfoolio on õppijakeskne vahend, mis võib aidata õppijatel käivitada iseseisvat õppimist ja tõhustada nende enese juhtimisoskuste arendamist. Nagu Biggs (2001) oma 3P-mudelis (presage, process, and product), võib õppijate vaatenurgast lähtuvad lähenemised õppimisele jagada kolmeks etapiks: (1) õpikäitumise planeerimine (eelteadmiste, pädevuse ja õpieelistuste kaudu), (2) õppeprotsessi teostamine (näiteks refleksiooniga tegelemine ja õpitud mõistete seostamine) ja (3) toode. õppimise tulemus (see, mida õppijad on saavutanud ja nende rahulolu õppimisega).

E-portfellide tajutud kasulikkus

Davise (1985) poolt välja töötatud tehnoloogia aktsepteerimise mudel (TAM) on tugev ja üldine raamistik mida kasutatakse kasutajate tehnoloogia vastuvõtukäitumise uurimisel.

TAM-mudelis on mitu ühendavat muutujat nagu tajutud kasutusmugavus (PEU), tajutud kasulikkus (PU), suhtumine kasutamisse (AT) ja käitumuslikud kavatsus (BI). Davise (1989) sõnul on PEU ja PU selle mudeli kõige olulisemad alakonstruktsioonid kuna need mõjutavad.

Ühes teises uuringus, milles uuriti koolieelsete lasteasutuste ja algkooliõpetajate õpilaste arusaama e-portfooliode väärtusest/kasulikkusest, teatas Ciesielkiewicz (2019), et õpilaste arusaam e-portfooliode väärtusest oli suurim sisemise motivatsiooni mõjutav tegur, mis viitab õpilaste suurele kalduvusele pühenduda  ja sisemiselt motiveeritud. Eelnimetatud tulemuste põhjal ilmnes, et õppijate arusaam oma õppimise väärtusest tuleb arvesse võtta, et toetada edukat rakendamist  tehnoloogilise õppevahendi või -programmi kasutamist. Alates  õppija vaatenurgast on probleemid e-portfooliode kasulikkusega, samuti rahulolu protsessi  õppimisega mõjutavad omakorda nende motivatsiooni kas positiivselt või negatiivsel

Kokkuvõtteks

Käesoleva artiklis olevad uuringud näitasid, et Padlet on paljutõotav vahend, mida saab kasutada õpilaste toetamiseks praktiseerida isejuhtivat õppimist. Positiivne on ka see, et õpilased leidsid, et e-portfoolio on nende õppimisel kasulik. Kuigi artiklis välja toodud erinevate uuringute tulemused esitati õppijate arusaamist Padletist kui tõhusast pedagoogilisest vahendist, mis edendab enesejuhitud õppimist on oluline keskenduda ka õpetajate seisukohale e-portfoolio kasutamise suhtes.

E-portfooliode kasutamisest tulenev õppimise kasu on olulisem kui pelgalt tehnoloogilise vahendi moodne rakendamine, mis võiks kaaluda tulevast õppekava, pedagoogikat, tunni läbiviimise ja hindamise suunda.

Kasutatud allikad

https://slideplayer.com/slide/14275603/

Song, B. K. (2021). E-portfolio implementation: Examining learners’ perception of usefulness, self-directed learning process and value of learning. Australasian Journal of Educational Technology, 37(1), 68–81. https://doi.org/10.14742/ajet.6126

https://www.researchgate.net/figure/3P-Model-Biggs-1996-p-187_fig1_277905978

Enesejuhitud õppimine

Portfooliokursuse ajaveeb

https://www.researchgate.net/figure/Technology-acceptance-model-TAM-Davis-1985_fig1_290276129

Networked Learning: Inviting Redefinition

Neljandaks kodutööks sai valida nelja artikli vahel. Ise valisin lugemiseks artikli “Networked Learning: Inviting Redefinition“. Toon välja olulisemad kohad artiklist ja lõpus toon välja omapoolsed mõtted võrgustatud õppe kujundamise kohta.

Võrgupõhiseks õppeks andis suure tõuke 2020 aastal tinginud Covid-19, mis pani proovile paljude koolide võimalused läbi võrgu õppetegevust läbi viia. Kõrgharidussektoris hakkasid kommentaatorid ja ülikoolide juhid seda nimetama “pöördepunktiks” veebipõhisele õppele (NLEC, 2021).

Paljud rikkamate riikide üliõpilased kannavad nüüd sülearvuteid ja mobiiltelefone. Hästi varustatud üliõpilased saavad loenguid vaadata neile sobivatel aegadel ja kohtades. Nad moodustavad sotsiaalmeedias oma isemajandavad õppegrupid. Tavaolukorras hõlmavad paljud ülikoolilinnaku tegevused ka digitaalseid tööriistu ja ressursse. Isegi riikides, kus on vähem ressursse ja tugevad digitaalsed lõhed, loovad mobiiltelefonide leidlikud tavad rikkalikke õpisuhteid. Praegu on haruldane leida tõelisi õpiolukordi, mida saab kirjeldada kui “puhtalt näost näkku” või “täielikult veebis” (NLEC, 2021).

Võrgustatud õpet eristab uurimis- ja praktikavaldkonnana pidev tähelepanu kolmele nähtuste kogumile ja nende põimumisele praktikas (NLEC, 2021):

• Inimestevahelised suhted;
• Tehnoloogia (eriti digitaalne sidetehnoloogia);
• Koostöö väärtustatud tegevustes (ühine uurimine, teadlik tegutsemine jne).

NB! Kuigi konkreetse uurimuse või haridusdisaini täiustamise fookus võib ajutiselt nihkuda vaid ühele neist kolmest, ei saa ülejäänud kahte kunagi eirata (NLEC, 2021).

Võrgupõhine õpe kasvas välja praktikatest avatud ja kaugõppes, elukestvas õppes, arvutivahendatud suhtluses, koostööl põhinevas ja koostöises õppes, probleemikeskses projektpedagoogikas ning kriitilises ja emantsipatiivses pedagoogikas (NLEC, 2021).

Näiteks Dohn, Sime, Cranmer, Ryberg ja De Laat (2018) ning De Laat ja Dohn (2019) on tuvastanud neli arusaama võrgustatud õppimisest, millest igaüks paneb rõhku erinevatele seoste kogumile (NLEC, 2021).

1. Rõhk inimeste vahelistel sidemetel ja sellel, kuidas nad arenevad, säilitavad ja õpivad teiste võrgustikest.
2. Rõhk olukordade või kontekstide vahelistel seostel – kuidas inimesed loovad seoseid selliste olukordade vahel, muutes või rekonstrueerides teadmisi kasutamiseks erinevates olukordades.
3. Rõhk IKT-infrastruktuuril ja sellel, kuidas see võimaldab ühendusi ajas ja ruumis, sealhulgas ühendusi olukordade vahel (nagu eespool punktis 2), piiride ületamist, liikuvust jne.
4. Rõhk (inimlike ja mitteinimlike) tegutsejate vahelistel seostel – õpisituatsioonide mõistmine inimeste ja asjade takerdumisena.

Ponti ja Hodgson (2006) töötasid välja ning Hodgson ja McConnell (2019) võtavad kokku kaheksa põhimõtet, mis toetavad võrgustatud õppekujundusi / -programme (NLEC, 2021):

1. Fookuses on õppimine, millel on õppijate jaoks tajutav väärtus;
2. Vastutus õppeprotsessi eest tuleks jagada (kõigi võrgustikus osalejate vahel);
3. Suhete loomiseks tuleb anda aega;
4. Õppimine on paigas ja kontekstist sõltuv;
5. Õppimist toetavad koostöö- või rühmaseaded;
6. Dialoog ja sotsiaalne suhtlus toetavad teadmiste, identiteedi ja õppimise koosloomet;
7. Kriitiline refleksiivsus on oluline osa õppeprotsessist ja teadmisest;
8. Juhendaja/animaatori roll on võrgustikuõppes oluline.

Võrgustatud õppe kontseptsioonil on viis koostisosa (NLEC, 2021):

1. esiteks hõlmab see koostööprotsesse. Selle laiahaardelisemaks muutmiseks kutsume esile ka koostöö ja kollektiivse tegutsemise ideid
2. Teiseks hõlmab see “tundmaõppimise” ja nende teadmiste tagajärgede põhjal tegutsemise protsesse
3. Kolmandaks sõltuvad need protsessid inimsuhetest: need nõuavad ja tugevdavad usaldust ja vastastikkust.
4. Neljandaks on võrgustiku tegevustel suurem eesmärk: need on asjaosalistele olulised.
5. Nii et meie võrgustatud õppe kontseptsiooni viies ja viimane element pakub võimalust minna tagasi, päästa ja taaselustada termin meie sügavamast minevikust: Ivan Illichi mõiste “konviviaalsuse tööriistad”.

Võrgupõhine õpe hõlmab koostöö-, koostöö- ja kollektiivse uurimise, teadmiste loomise ja teadliku tegutsemise protsesse, mis põhinevad usalduslikel suhetel, on motiveeritud ühise väljakutse tundest ja mida võimaldavad konviviaalsed tehnoloogiad (NLEC, 2021)

Seda artiklit lugedes pani mind mõtlema, et me peaks rohkem kujundama oma õppimist läbi võrgu. Kuigi sellel on ka omad miinused aga võrgupõhine õpe annab meile paindlikuma autonoomsema õppimise võimaluse (ennast vaadates õpetaja ja õpilase vaatenurgast). Artiklis toodi ka see välja, et on võimalik samal tasemel tulemusi saavutada kui kontaktõppes.

Kasutatud allikad:

Networked Learning Editorial Collective. (2021). Networked Learning: Inviting Redefinition. Postdigital Science and Education, 3(2), 312–325. https://doi.org/10.1007/s42438-020-00167-8

Personal learning Environments based on Web 2.0 services in higher education

Kolmandaks kodutöö teemadeks on artikli lugemine ja praktiline osa. Lugemise artikliks valisin “Personal learning Environments based on Web 2.0 services in higher education” ja praktiliseks osak pidin koostama personaalse õpikeskkonna skeemi.

Valisin tutvumiseks “Personal learning Environments based on Web 2.0 services in higher education” , mis tundus väga huvitav olevat. Annan lühikese ülevaate millest on selles artiklis juttu.

Käesolevas artiklis esitatud uurimistöö peamine eesmärk oli töötada välja üldised suunised õppijate isiklike õpikeskkondade rakendamiseks ja kasutamiseks formaalse hariduse kontekstis kõrghariduse tasandil; ning analüüsida nende kogemusi nii üliõpilastena kui ka pärast kooli lõpetamist noorte spetsialistidena ning PLE-de mõju nende õppeprotsessile ja esimestele sammudele professionaalses maailmas (Kompen, et al., 2019).

Web 2.0-põhistest PLE-dest rääkides on selge, et enamik nende õpikeskkondade koostisosadest on veebirakendused ja -teenused, mis tähendab, et infotehnoloogia element on ülioluline. PLE on iga kasutaja jaoks ainulaadne ja muutub vastavalt kasutaja vajadustele ja kogemustele. On vähe tõendeid selle kohta, et õpilased kasutavad neid vahendeid integreeritud viisil, mis sobib akadeemiliseks õppimiseks(Kompen, et al., 2019).

Projekti peamised eesmärgid olid järgmised(Kompen, et al., (2019):

• Aidata õpilastel kasutada Web 2.0 tööriistu ja teenuseid formaalseks õppeks;
• Suunata õpilasi õppima kasutama Web 2.0 elukestvaks õppeks;
• HE õpilaste ettevalmistamine tulevaseks tööks;

Uuringu läbiviimiseks kasutati järgmist metoodika etappe(Kompen, et al., 2019):

• Raamistiku loomine personaalsete õpikeskkondade arendamiseks Web 2.0 vahendite abil (neli põhilist web 2.0 tööriista- Vikipõhine PLE (Google’i saidid); Sotsiaalvõrgustikul põhinev PLE (Facebook); Sotsiaalse agregaatori põhine PLE (Netvibes); Brauseripõhine PLE
• PLE rakendamine (katseuuring ja esimene rakendamine);

Uuringu viimane etapp, õppeaasta lõpus, hõlmas esseede kirjutamist, mis põhinesid nende õpikogemusel PLE-de arendamisel. Projekti kogemus näitas, et enamik õpilasi tajus Web 2.0-põhise PLE loomist ja kasutamist positiivsena ning andis õppeprotsessile lisaväärtust(Kompen, et al., 2019).

Selles uuringus näitas kodeerimine mitmeid ühiseid teemasid, mis ilmnesid kogutud andmetest. Protsessi lõpus määrati kindlaks neli peamist kategooriat(Kompen, et al., 2019):

• PLE-d kui organisatsiooni ja juhtimise tööriistad;
• PLEde roll sotsiaalse suhtluse tugevdamisel;
• PLE-d õppeprotsessis ja oskuste arendamisel;
• Probleemid, takistused ja ettepanekud.

Mõned osalejate mainitud PLE väljatöötamise eelised olid järgmised(Kompen, et al., 2019):

• Võime korraldada ja hallata andmeid ja sisu, samuti juurdepääs uutele teabeallikatele ning tööriistad ja rakendused, mida nad neile juurdepääsuks kasutavad: “PLE-d suurendasid minu õppimisvõimaluste taset, kuna ma ei jäta midagi uudiste vaatenurgast ilma”;
• Lähenemisviis, kuidas integreerida tööriistad, mis neile mugavamad olid, ja uued tööriistad, mida neile tutvustati, ning see tundus olevat potentsiaalselt hea ressurss.
• Abi teabe filtreerimisel, võimaldades neil valida ainult kõige väärtuslikuma teabe.

Puudused(Kompen, et al., 2019):

• Tegevused võivad mõnikord segadust tekitada – algusest peale on vaja “suurt pilti”.
• PLE loomine võib olla liiga aeganõudev.” 
• Mõnda tööriista ei saa kohandada vastavalt kasutajate vajadustele.” 
• Koostalitlusvõime. Mõned tööriistad ei räägi üksteisega, mistõttu on raske neid ühte keskkonda integreerida.
• PLE võib põhjustada tähelepanu kõrvalejuhtimist akadeemilisest tööst.

Juhised õppijate abistamiseks Web 2.0-põhise PLE väljatöötamisel(Kompen, et al., 2019):

• Keskenduge sellele, mis ja miks, mitte kuida;
• Alustage turvalisest ruumist;
• Pange rõhku jagamisele;
• Julgustage ja premeerige osalemist;
• Laske õpilastel uurida oma radu;
• “Õpi õppima” lähenemisviis toimib paremini kui konkreetsete tööriistade või teenuste õppimine;
• Tutvustage õppijatele teenuste ja tööriistade perekondi, mitte ainult ühte;
• Pakkuge välja alternatiivseid lahendusi ja kasutusviise tööriistade jaoks, mida nad praegu kasutavad;
• Nõustuge, et muutus on midagi, mis on omane PLE-de olemusele;
• Rõhutada tugivõrgustike tähtsust.

Uuringu üks peamisi järeldusi oli asjaolu, et lõpuks ei ole PLE keskuse valik ja konkreetsed tööriistad, mida õpilane kasutab, lõpptulemus ega kogemuse kõige olulisem punkt: see on teekond ise, viis, kuidas nad avastavad ja proovivad uusi tööriistu ja rakendusi, kuidas nad kasutavad neid jagamiseks ja koostööks ning kuidas nad võtavad kasutusele “tootva” lähenemisviisi, õppides koos, isegi õpetades üksteist. Õpetajatest saavad õpikogemuse teejuhid(Kompen, et al., 2019).

Kasutatud allikas

Torres Kompen, R., Edirisingha, P., Canaleta, X., Alsina, M., & Monguet, J. M. (2019). Personal learning Environments based on Web 2.0 services in higher education. Telematics and Informatics, 38, 194–206. https://doi.org/10.1016/j.tele.2018.10.003

Minu personaalse õpikeskkonna skeem

ÕPIKESKKOND canvas by instructure

Järgmiseks kodutöö teemaks sai valida teoreetilise ja praktilise ülesande vahel. Algul oli plaanis võtta teoreetiline töö aga siis mõtlesin proovida praktilist ülesannet. Loengu käigus jäi silma teisteseas õpikeskkond canvas by instructure.

Enne kui sain asuda keskkonda looma oli vaja luua konto, mis oli tehtud väga lihtsaks. Sisselogimiseks oli võimalus kasutada Google; Facebook; Linkedin; Twitter; Microsoft; Apple ID ja Github. (pilt 1). Ise kasutasin google konto võimalust.

pilt 1

Keskkond on ingliskeelne aga mul web browser tõlgib automaatselt eestikeelseks, mis tegi selle kasutamise minu jaoks mugavamaks. Vahest tõlge ei ole mis ta peaks aga aitab hetkel mind välja. Järgmiseks tuli luua kursus (pilt. 2)

pilt 2

Õpihaldussüsteemis canvas by instructure on hästi välja toodud põhi menüüriba (pilt 3). Töölaud annab üldise pildi millised kursused sa oled loonud ja mis veel avaldamata/pooleli on. Kalendrisse saad teha oma meelespea ja sinna veel ilmuvad tulevased tööd. Kui oled selle töö esitanud siis automaatselt kriipsutab selle töö maha andes sellega märku et sa oled selle töö esitanud. Postkast mis toetab meili teel kursustega ja individuaalselt suhelda. Ajalugu teeb listi milliseid tegevusi sa oled lähiajal teinud.

pilt 3

Kui sisened enda valitud kursusele siis avaneb selline pilt (pilt 4). Seal siis saab luua teemade kaupa mooduleid ning lisada selle teemaga sisaldavaid õppematerjale. Osa mooduleid ma olen testimiseks juba teinud (protsendi moodul ei ole 5 klassi teema). Tegemist on testimis kursusega, kus hetkel osalevad 7. klassi õpilased ja jooksvalt lisanduvad erinevate klassi õpilased, et anda tagasisidet selle keskkonna kasutamise kohta. kui oled loonud mingi mooduli koos materjaliga, on hea kohe vaadata ka kuidas see näeb välja õpilase vaates (üleval paremas nurgas)

pilt 4

Järgmisena toon välja üksikud kursuse menüü sisu, mis muudab selle õpikeskkonna väga mugavaks. Esimeseks tooks välja ainekava menüü. (pilt 5) See annab hea ülevaate üldisest ainekava teemadest ja selle alla on kursuse kokkuvõte tehtud töödest, mis aitab jälgida kas oled läbinud ainekavas olevad teemad.

pilt 5

Järgimiseks kursuse menüü elevaateks tooks välja arutelu menüü (pilt 6). Seal saab luua kursuste kaupa arutelusid või eraldi valitud inimesed. Sinna juba tegin ka esimese arutelu esmane mulje sellest keskkonnast.

pilt 6

Järgmistes menüü akendest pilte ei too välja kuna seal on õpilaste nimed koos infoga mida siin ei saa jagada.

1. Klassid- selle alla on välja toodud õpilased koos nende tööde tulemused. õpetaja vaates on välja arvutatud ka kõigi tööde hinnete tulemused, mis lihtsustab veeranidi/triimestri lõpus hinnete välja panemist.
2. Inimesed- näed õpilasi millal nad on viimati sees käinud ja kui palju nad kokku on seda keskkonda kasutanud. Lisaks sellele seal saad muuta iga õpilase õigusi ja lisada inimesi selle kursusega liituma.
3. Tulemused/õpiväljundid (pilt 7). Ise ei ole veel jõudnud katsetada aga tundub huvitav olevat.

pilt 7

4. Ülesanded-(pilt 8 ja 9). seal saad luua ülesandeid ja lisada tingimused, hindamismeetodid, võimalused kuidas ülesanded tuleb esitada.

pilt 8

pilt 9

Kokkuvõtteks võib öelda, et tundub huvitav õppekeskkond mida tasuks veel lähemalt uurida ja katsetada. Juba on väiksed mõtted, et kui kõik toimib nii nagu vaja siis järgmine õppeaasta (2023/2024) läheks kasutusele suuremale ringile.

Andrew Molnari artikkel

„Computers in Education: A Brief History“

Andrew Molnari artikkel „Computers in Education: A Brief History“ annab lühikese ülevaate arvuti kasutamisest hariduses läbi aastakümnete.

Arvutite ajalugu ulatub kaugesse aega. Arvatavasti esimesed arvutamist  hõlbustavad vahendid loodi siis, kui levis elementaarne arvutamisoskus. Ühiskonnas arengu kasvades kasvasid ka inimeste vajadused abivahendite järele.

Artiklis on  välja toodud hariduse peamised ülesanded:

• Edastada mineviku kultuuri väärtusi ja õppetunde praegusele põlvkonnale;
• Valmistada meie lapsi ette maailmaks, kus nad elavad.

1957. aastal algas hariduse „kuldajastu“,  kui satelliit Sputnik orbiidile saadeti, mis äratas riikliku huvi haridusreformi vastu. Ühiskonda ilmusid kaasaegsed kommunikatsioonid (raadio, televisoon ja arvutid). Koolid ei olnud enam ainus teabekeskus, vaid pidid võistlema õpilaste tähelepanu eest. Esimene suuremahuline arvutikasutamise projekt toimus ülikoolis 1959 aastal (Molnar 1997) .

Kui vaadata tänapäeva olukorda, siis näeme samasugust olukorda, kus koolid konkureerivad õpilaste tähelepanu eest. Ainuke erinevus minu arust on see, et praegu on võimalus ka tavalistel koolidel soetada paremat tehnika.

1970. aastate alguses MIT-is asus Seymour  Papert välja töötama uut ja teistsugust lähenemist arvutitele hariduses. Konstruktivistlik lähenemine vaatles õppimist kui teadmiste rekonstrueerimist, millest kasvas välja arvutigraafika ja visualiseerimistehnika. Visualiseerimistehnika kasutatakse kirjutatud sõna keerukuse ja piiride ületamiseks (Molnar 1997) .

Tänapäeval on lisandunud veel 3d modeleerimine ja virtuaalreaalsuse prillid, mida järjest rohkem õpetatakse tundides.

1970. aasta lõpuks olid personaalarvutid kõikjal- kontoris, koolitoas, kodus, laborites ja raamatukogudes (Molnar 1997) .

Esimene kokkupuude oli mul arvutiga koolis. Ega siis need arvutit ei olnud väga kiired ja võimekad. Põnevad kohad oli avalikud interneti kasutamis kohad, kus said kõik küla noored kokku ja siis avastati interneti maailma. Oma isikliku arvuti soetasin ma alles, siis kui sain täiskasvanuks. Aasta oli siis 2002. Nüüdseks on arvuti minu igapäeva töös õpetajana väga vajalik, mis annab võimaluse oma tööd teha igaltpoolt.

Digitaalsete videosüsteemide ja robootika tulekust kannustatuna on virtuaalreaalsus kujunemas uueks arvutusparadigmaks. Õppija suhtleb elektrooniliselt loodud tehiskeskkondadega justkui reaalselt ja arendab kogemuslikke teadmisi (Molnar 1997).

Uuringud näitavad, et haridustehnoloogia, kui seda õigesti rakendada, võib olla tõhus vahend õppimiseks. Kuid uued intellektuaalsed tehnoloogiad pakuvad uusi ja paremaid viise inimvõimete laiendamiseks, inimliku mõtlemise mitmekordistamiseks ja inimlike piirangute kompenseerimiseks. Nüüd on saadaval võimsad tehnoloogiad, et oluliselt suurendada oskusi, mis on vajalikud andmete teisendamiseks teabeks ja teabe muutmiseks teadmisteks (Molnar 1997).

Haridusmaailm on muutunud erialade ja kursuste korrapärasest maailmast infosfääriks, kus kommunikatsioonitehnoloogiad on üha olulisemad. Kuigi haridus muutub, ei muutu see piisavalt kiiresti. On selge, et tulevikus näeme oma sotsiaal-, tööstus- ja haridusasutuste suurt ümberkorraldamist ning suuremat sõltuvust arvutitest ja telekommunikatsioonist töö ja hariduse puhul (Molnar 1997).

Maailma räsinud viiruse puhang muutis digilahenduste ja arvutite vajalikust hariduses veelgi suuremaks. Kui haridusasutustes keelati ära kontaktõpe, siis õpetajana pidin leidma erinevaid võimalusi kuidas õpilasi õpetada. Nimelt hakkasin läbi viima videotunde ja ka otsisin internetist erinevaid online keskkondi, mida õpilased said lahendada. Kasutasin ka seda võimalust, et õpilane pildistas oma tööd ja saatis mulle. See meetod ei olnud eriti efektiivne. Pärast seda pandeemiat on minu meelest arvuti ja interneti olemas olu õpetaja töös häda vajalik.

Seda artiklit lugedes tõdesin, et kui vähe ma tean haridustehnoloogia ajaloost ja kui huvitav see tegelikult on. Uutest teadmistest eriti oli huvitav arvutite üldise arengu ja programmeerimise erinevad põlvkonnad, millele otsisin informatsiooni. Enam hakkas mind huvitama erinevad programmeerimis programmid.

Link kodutööle

Õpileping

Alustasin oma õpinguid Tallinna Ülikoolis Informaatikaõpetaja magistriõppes, mis on minu jaoks suur väljakutse. Suured väljakutsed vajavad suuri pingutusi ja millegist loobumist. Ülikooli õpingud saaksid edukalt lõpetatud, siis ma sõlmisin iseendaga lepingu.

Teema- Mida ma soovin õppida? Mis valdkond?

Tegemist on minu jaoks uue ja huvitava valdkonnaga, millega pole nii põhjalikult kokku puutunud. Soov on oma teadmisi suurendada IT valdkonnas, mis lihtsustaks minu ja õpilaste õppimist ja õpetamist.

Eesmärgid:

1. Uusi teadmisi IT- valdkonnas;
2. Pakkuda õpilastele vajalike võimalusi, mis lihtsustaks ja muudaks huvitavaks nende koolitee;
3. Parandada ja suurendada võimalusi õpetaja töö lihtsustamiseks ning kaasajastamiseks.

Strateegia:

1. Sooritan kõik kodutööd õigeaegselt;
2. Alustan varakult tööde materjalide läbitöötamisega;
3. Osalen võimalusel maksimaalselt loengutes;
4. Töötan materjalid läbi ja vajadusel lisa konspekt;
5. Koostöö kursusekaaslastega.

Vahendid/ressursid:

1. Erinevad õpikeskkonnad;
2. Arvuti töövahendina;
3. Kaastudengid ja vajadusel õppejõud;
4. Internet
5. Raamatukogu

Hindamine:

1. Õigeaegne tööde esitamine
2. Võimeline õpitut praktiseerida

Kursuse lõpus kirjutatakse õpilepingu põhjal refleksioon.

Link kodutööle